Hapud mandariinid

Kõik mis näeb välja ilus pole alati maitsev

Tuvijahil

Seni pole veel ühtegi kätte saanud

Harilik kindlus

Võimalik, et neid on Maltal veel

Ja nüüd on aeg

Vanemate eest põgenemist üritada

Mõned jahid

Mis ootavad kevadet ja soojemaid ilmasid

 

This is Malta!

Kuna Maltal on nii palju just sellele riigile iseloomulikke asju (vähemalt võrreldes Eestiga, kindlasti on paljud iseärasused teiste lõunamaadega sarnased), siis tekkis tahtmine need eraldi välja tuua.

KEEP CLEAR – kõik kohalikud sõidavad autoga, bussis näeb vaid vanemaid kohalikke, noori, välismaalasi ja neegreid. See tähendab, et neil on tõsiseid probleeme liiklusummikutega ja parkimisega – ka nende endi sõnul on liiklus crazy. Buss on ´toiduahelas´ kõige viimane – kui nähakse bussi peatuses seismas, vajutatakse gaasi, et jumala eest bussi taha ei jääks, ringteel väga tiheda ummiku ajal trügitakse bussile ette, aga samas lastakse lahkelt läbi teisi sõidukeid. Siiski käib pidev võitlus autojuhtidel omavahel. Peateele sõidetakse autodele ette ja tänatakse käeviipega, et vahele lasti (kui kohaliku autos istusin, kirus see: “mida sa tänad, ma ei lasknud sind ju ette, ise pressisid”), keset tänavat jäädakse ajutiselt parkima ja minnakse poodi, kitsal tänaval kihutades lastakse enne iga ristmikku igaks juhuks signaali, et kõrvaltänavalt tulijad teaksid.

NO PARKING IN FRONT OF GARAGE, GARAGE IN USE 24/7 – kaldusin nüüd eelmises jutus teemast kõrvale, aga tänavad on mõlemaid märgistusi täis, sest parkimiskohtadega on igal pool kitsas ja kohalikke autojuhte ei huvita need sildid.

SLOW kiri asfaldil on ka tavaline asi, ja sildid SPEED KILLS, aga autojuhid ei paista sellest hoolivat.

KIRIKUD – kirikuid on tõesti iga nurga peal (see oli ka Georgil üks esimesi sõnu 1 aasta ja 2kuuselt:]). Lihavõtete ajal on maltalastel komme, et ühe õhtu jooksul peab käima seitsmes erinevas kirikus palvetamas.

PESU KUIVATAMINE – kuivavad pesud akende taga, rõdudel ja, nagu pildilt näha, ka lihtsalt tänava peal, viitavad sellele, et kohalikud muud ei teegi, kui pesevad pesu. Loomulikult on siin nii niiske ka, et kui võtad pool tundi tagasi kappi pandud kuiva, pestud, puhta riideeseme, siis tundub nagu oleks ta täitsa märg ja kopitanud haisuga – olen kuulnud, et ka kandmata riideid võetakse kapist ja pestakse üle.

KODUSED SKYPE-is – see on lihtsalt meie elule siin iseloomulik – Georg teab ülejäänud suguvõsa ainult selle vahendusel (eeldades, et ta ei mäleta eelnevat aega). Kui üks kõne lõppes tädi Heleniga, siis järgmise kõne alguses ütles ta ka vanaema-vanaisa kohta tädi.

SÖÖMINE – söök on Malta inimeste jaoks väga oluline. Nad armastavad toitu – “What ever you do, don´t take away our food”, ütles üks kohalik. SAI on põhiline komponent peaaegu igal söögikorral – baguette-id, pastizzid (ricotta juustuga lehttaignast väikesed pirukad, mis on minu lemmikud!), hamburgerid, pitsalõigud, suured võileivad erinevas vormis ja erinevate saiade-kuklitega jne vaatavad igal tänavanurgal pastizzeriades ja snack barides vastu. Ma ei kujuta ette, kuidas neil nendest võileibadest kõrini ei ole. Ja magus! Peamised toidupoed on väikesed confectioneryd, kus müüakse kuivaineid, saia, šokolaade, komme, koogikesi, kui hästi läheb, saab ka singi-juustu-piima kätte.

FRUIT TRUCKS – puuviljaautod on küll ühed väga toredad asjad. Seisavad suvalistel tänavanurkadel – kui veab, sätib mõni end sarnastel kellaaegadel ka kodu lähedale, kuhu saab (peamiselt ennelõunal) just eraldi puu- ja juurviljade varu täiendama minna. Kohalikud tulevad tihti suure koti või pappkastiga sinna hommikuti just värsket kraami kokku ostma – minu jaoks on kogu see vaatepilt ja puuviljaauto ise kuidagi eraldi elamus. Aga loomulikult on nendel ka üks miinus – seni olen ma mitmel korral kahtlustanud, et mind on petetud – ükskord müüja ütles hinna ja lisas “special price for you”, mille peale mina nagu plikatirts punastasin ja itsitasin, maksin arve, läksin koju, ja hakkasin mõtlema, et oot-oot..palju need asjad ikkagi kaaluvad – ja Ilmari käe sisse ehitatud kaalusensori abil tegime kindlaks ja olime veendunud, et mu ´special price´ oli hoopis eriliselt kõrge, mitte madal nagu ma eeldasin.

BUSSID

VÄIKESED TÄNAVAD – ikka ja jälle  avastan, et tänaval käies tuleb heldimus peale, et kui kihvtid on mõned pisikesed tänavad, kus käies on vahel tunne nagu oleks kellegi suurema maja koridoris vms – nii hubane ja vaikne ja puhas (aga ma ei taha eksitada puhtusega, sest üldiselt on tegelikult tänavad mustad ja prügi täis). Hubasemaks teevad vist taimes – no kuidas on võimalik, et ühele täiesti kividega äärest-ääreni laotud tänavale (nii tee kui majad tee ääres) on kasvama pandud puid jm taimi (kui tõesti pole võimalik istutada, siis on nad potis). Samas see tänavate hubasus ja väiksus on tore seal, kus ei sõida ERITI autosid (rõhutan, sest ma pole veel näinud tänavat, kus autoga sõita ei tohiks, just nendel pisikestel tänavatel on tunne, et auto tuli nüüd tuppa sõitma :S). on disainitud ühele inimesele külg eest kõndimiseks

´NO HIGH HEELS´ – esimesi kordi mänguväljakul käies ei saanud aru, miks on naised nii üles löödud – kõrgete kontsadega ja uhkete riietega ja paksult meigitud (meikimine pidi neil üldse kinnisidee olema). Selgus, et just pühapäeviti on neil komme ennast üles lüüa ja lihtsalt välja minna (kes mere äärde, kes kohvikusse, kes linna peale jalutama, kes mänguväljakule). Ja kuna see on nii tavaline, et mänguväljakul käiakse kõrgete kontsadega, mis rikuvad sinna paigaldatud kummilaadset pinda, siis on igal mänguväljakul silt (´soft soled shoes only´, ´no high heels´), et kontsadega ei tohi seal peal käia – aga kas te arvate, et kohalikke see huvitab?! :) Viisakalt riietumisega meenus, et mulle räägiti, et umbes 40 aastat tagasi oli traditsioon, et ükskõik, millal mindi pealinna Vallettasse, pandi ennast viisakalt riidesse, meestel lausa ülikonnad, aga kahjuks nüüdseks on see komme välja surnud, vaid mõned vanemad inimesed teevad seda endiselt.

VAATED – kui imestate, mis imelik pilt see halva kvaliteediga on, kus on peal maja ja puuoksad, siis see väljendab kahte asja. Esiteks on se pilt ühe suvalise kõrvalise kooli õuelt, kust avaneb vaade mitmele linnale. See osa nende mägiste üles-alla tänavate juures mulle meeldib – peaaegu igalt tänavanurgalt näeb nii ägedaid vaateid alla orule ja üles järk-järgult tõusvale maju täis mäenõlvale. Teine, mis pildilt paistab, on must aken läbi mille on foto tehtud. Nimelt oli paar päeva enne olnud liivatorm.

LIIVATORMID – sellist ehtsat õhus lendleva liivaga tormi, mis teeb taeva punakaks, nägime meie alguses, kui Maltale tulime (pidavat ka kuu teinekord päris punaseks tegema, ausalt öeldes imestasin just ükskord ise, kuidas kuu on nii oranž, äkki oligi liiva pärast). Alguses ei saanud arugi, mis asi see on. Hiljem olid autod roostekarva jamaga koos. Selgus, et tegelikult pidavatki need liivatormid, st Aafrikast tuulega siia tulev liiv taevas, olema üsna tavalised. Hiljem pole tormi iseenesest näinud, aga mitmel korral on rõdu olnud liiva täis ning tänaval näha määrdunud autosid ja just selliseid aknaklaase majadel.

KASSID – tänavatel on väga palju kasse. Kooliteel võib neid ühes kohas olla 4-5 tükki ja 100m pärast jälle 6-7. Kooli juures toidetakse neid kindlates kohtades, seega vedeleb tihti kassitoitu tee peal ees või madalamatel müüridel, mida siis on hunnik kasse tulnud kokku järama. Mulle see nende toitmise asi ei meeldi, sest siis ei jätku kassidel ju kõhus ruumi sisalike jaoks! Georg on ka siin väga palju kasse lähedalt näinud, võib-olla oligi see põhjuseks, miks tema põhimõtteliselt ainus sõna paljusid loomi täis raamatut vaadates oli alguses “tsss” (kass).

ALTARID – igal pool pühakute kujud, lihtsalt klaasi taga seina peal, maja ees ja isegi toaaknal nii, et terve aknalaud on pühendatud Jeesuse ja Neitsi Maarja kujudele, taustaks suur tüll ja küünlad. Jah, nad on usklikud. Väidetavalt nii paljud noored enam ei ole, aga paljud käivad traditsioonide tõttu kirikus ikka.

 

 

no images were found

Malta Ülikool

Mõned pildid ka ülikoolist. Kolmas pilt – nagu lihtsalt üks kivimüür – ilmestab seda, milline oli meie esmamulje kogu ülikoolialast peale seda, kui esimest päeva kolmekesi käisime luuretöid tegemas, et igaks juhuks õiged hooned ja ruumid esimeseks koolipäevaks valmis vaadata. Ja just see kivimüür oli põhjuseks, miks me esimesel korral ikkagi ebaõnnestusime, ei suutnud leida minu osakonda, sest ei kujutanud ettegi, et selliste müüride vahel on kuskil suured ja täitsa moodsad loengu- ja kontoriruumid, aga olid – ja just see sama pildil on minu osakond – FEMA, Faculty of Economics, Management and Accountancy.

Nüüdseks olen avastanud, et kogu campus-es on väga palju erinevaid hooneid – erinevate teaduskondade hooned (sh eraldi IT-osakonna maja, mis on ´ülikooli uhkus´, uusim, kaasaegne hoone, ja IT Services building, kus on arvutiklassid, videokonverentsiruumid, arvutitega ruumid rühmatöödeks jne), raamatukogu, söökla (canteen, kus saab ka piljardit mängida), öko-ja tervislike toitude pood, kirjatarvete pood, raamatupood jpm.

Oluliseks kohaks on ka sööklamaja esine plats court, mis on tavaliselt kohtumiskohaks, kus toimub igapäevaselt tihe sagimine, ja väga tihti ka erinevad üritused, mille raames lastakse kõrvulukustavalt kõvasti muusikat, jagatakse igasugust nänni, grillitakse, mängitakse jalgpalli, juuakse õlut jne. Väljakul on ka väike purskkaev. Ning alaliselt on sööklaukse kõrval ka välikohvik, kust saab kohvi ja gelatot (itaaliapärane jäätis, mis näeb valati väga isuäratav välja). Kõige tipuks on sellelt platsilt väga uhke vaade Vallettale ja merele.

Mind on imestama pannud koolis kasutatava tehnika tase – peaaegu iga ruumis on seinal suured LCD-telerid, kust õppejõud oma slaide (ja väga tihti videoid nagu oleks just avastanud Youtube-i) näitavad, arvutiklassis oli selline tahvel, millele projektor näitab pilti õppejõu  arvutiekraanilt ja siis õppejõud saab selle peale teksti käsitsi juurde kirjutada (aga kirjapulk ja tahvel on elektroonilised, mitte tavaline white board tavalise markeriga)..no igatahes Eestis ma sellist asja näinud ei olnud :) Ja kõige selle juures paneb mind imestama, et ruume ei lukustata. Näiteks ühe grupitöö tegemiseks otsisime oma grupiga vaba ruumi ja läksimegi suure telekaga loenguruumi, kus saime oma slaide ka telekast vaadata (lihtsalt lisainfoks, et tagatipuks hüppas üks hetk ruumi aknast sisse ka kass). Aga põhjus, miks me eraldi ruumi otsisime, oli see, et Malta kohalikud üliõpilased raamatukokku üldiselt oma jalga ei tõsta, kui see pole tõesti vältimatu. Raamatukogu tuuril tutvustati meile ruumi, mis peaks olema ´silent area´, aga raamatukogutöötajad on leppinud, et sellest olenemata käib seal pidev sumin ja tehakse grupitöid (peamiselt need vähesed kohalikud õpilased ja välisüliõpilased). Selleks puhuks, kui tahame tõeliselt vaikset ruumi, kus töötada, näidati meile eraldi paar ruumi, millest väidetavalt ´kohalikud ei tea´:)

 

 

 

 

no images were found

Kas see on siis puhkus?!

Nagu näha, töötame kõik kõvasti. Mõnikord tuleb arvutile peale panna lapselukk (st töötada tuleb kapiotsas), aga mõnikord saab last ka tasuta tööjõuna ära kasutada (pildil  vastab Georg Ilmari töömeilidele).

 

no images were found

Maasikafestival

Kuulsime, et linnas nimega Mgarr toimub aprilli alguses maasikafestival. Läksime ka asja vaatama. Sõit sinna kulges seekord hästi. Kui tavaliselt pühapäeval Valletta poole sõita tahtes on meie ´kodupeatus´ marsruudi lõpu poole, mis tähendab, et buss on inimesi täis ja tund aega ei pruugi ükski buss sellepärast peatuda, siis seekord naersime meie viimasena – õnneks seekord oli meie peatus üks esimestest peatustest, nii et saime peale, kuigi napilt…ja vaatasime bussianast ise neid õnnetuid, kes järgmistes peatustes maha jäeti.

Aga maasikafestival algas meil kohe ikka kõrgete ootuste ja õige festivalitundega – kui bussi pealt maha astusime, nägime eemal pikka tänavat, kus rahvas vooris festivali poole ja tagasi. Peale väsitavat 20meetrist jalutuskäiku bussi pealt selle tänava algusesse peatusime esimeses putkas, et kohalikke küpsiseid osta (see on meil traditsioon – kui ükskord turule minnes küsisin Ilmarilt, kas tahab kodust kommid kaasa võtta, siis vastas tema, “ega puid metsa ei veeta”).

Teel festivali põhikohta, kirikuümbrusesse, olid tänavaäärde riputatud laste maasikateemalised joonistused – ehk festivalitunne ja kõrged ootused püsisid. Lõpuks jõudsime kirikuplatsini, kus oli jube rahvamass ja idime hargnema, et vaadata, kus need maasikad siis on. Algatuseks nägime mingit tervitussilti või mis asi see oligi, kuhu oli maasikatest ´kirjutatud-joonistatud´ “Festafrawli” ja Malta rist, siis avastasime nurgakese ilusate sätitud maasikaid täis korvidega. Lõpuks jõudsime siis ka selle letini, kus müüdi maasikaid, seal oli suur tunglemine, sest lõpus tuli välja, et see oli, küll pikk, aga ainus maasikalett kogu festivali peale.

Ülejäänud festival koosnes lettidest, kus müüdi erinevaid maasikatest tehtud tooteid – maasikasmuutid, maasikamuffinid, maasikatordid, maasikaseebid, maasikamesi jne. Vabandust, üks pilt reedab, et mitte päris kõik asjad ei olnud maasikast – ka üks siga oli festivalile ära eksinud, kes seal tervelt ära küpsetati ja lahti lõigati. Seda me kahjuks maitsta ei saanud, aga maasikamuffini ja mingi ekleeri-sarnase maiustuse proovisime ära. Võib-olla olid süüdi jälle need kõrged ootused, aga muffin oli jama ja ekleeri täidis maitses nagu seal oleks alkoholi – meile Ilmariga see nii väga ei maitsenud, nii et hoopis Georgil oli hea päev:)

Lõpetuseks sai Georg veel autoga ka sõita ja päev oli õnnestunud.

 

no images were found

Popeye village

Märtsikuus käisid meil esimesed külalised, tänu kellele saime ka meie saarega lähemalt tutvuda:) Esimesed kaks kuud olime ju nii laisad, et ei käinud eriti kuskil.

Esimese asjana jõudsime siis Popeye külla. Kiirelt mainin ka selle ära, et tee Popeye´ni oli adrenaliinirohke, sest keerasime ühest kohast suvaliselt ära ja ootamatult sattusime u 25% mäest alla sõitma (mis tundus tegelikult 90%). Autos hakkas pihta suur sõimlemine, üks karjus “ära mine!”, teine ütles “ära aja teisi närvi!”…ja tegelikult oli kõigil süda saapasääres, ausõna:) Sest tagasi pööramise võimalus oli alles all. Aga ega ülessõit väga palju kergem ei olnud – hirm, kas auto ikka veab üles välja või kukume tagurpidi auto katusele, oli suur. Õnneks pääsesime eluga. Ja jõudsime Popeye külla kohale.

See küla oli spetsiaalselt ehitatud 1980. aasta filmi “Popeye” jaoks, mille peaosas oli Robin Williams. Lisaks niisama küla peal ringi jalutamisele oli hinna sees paadisõit merele, natukene eemale kaljude juurde, mis oli väga tore. Peale selle pidime pileti eest saama ka postkaardi ja veini. Otsisime kaua, aga tundus, et veinijutt oli pettus, sest seda küll kuskil ei pakutud, vähemalt postkaardid saime.

no images were found

 

 

Malta leib

Mulle on alati valmistanud sügavat hämmingut nooblid toidukohad, kus pakutakse nö. kõva koorega saiasid, millega võib põhimõtteliselt naela seina sisse lüüa ning mille küljest viilude lahti saamiseks on vaja ühte teravamat saagi.
Ning nooblid neiud ja noorsandid, kes siis pärast 2 minutilist higistamist on saanud oma viilu kätte ning õndsa ilmega seda saia söövad .. aeg-ajalt on märgata kergeid valugrimasse, kui kõva koorikutükk kuhugi igeme vahele sattub.
Ilu (või siis stiilne olemine) nõuab ohvreid.
Pehmet Kirde saia ja Toolse leiba sööb lihtrahvas.

no images were found

Aga olime meiegi sunnitud ühe sellise tellise endale koju tooma.
Suur oli minu üllatus, kui öö jooksul toimus koorikuga läbi transformeerumine ja kõva koorik muutus pehmeks. Toas valitsev rohkem kui 90% õhuniiskus oli oma töö teinud.

Aga äkki nii ongi, et kõva koorik on selleks, et sai Vahemeremaades vähekenegi vastu peaks, enne kui kõrge õhuniiskus ta pehmeks muudab .. ja saagi saia lõikamiseks kasutavad ainult Põhjamaised toidueksperdid.

Poisile vabariigi aastapäeva kingitus

Midagi pole teha, kui laps ikka kangesti soovib ja on ka vabariigi aastapäev, siis tuleb vahel isana lapse soovidele vastu tulla.

no images were found

Malta riiklik akvaarium

Nagu mereriigile kohane, on Maltal oma riiklik akvaarium, ametlikult avati see peale kaheaastast ehitamist 2013. aasta oktoobris.

http://www.aquarium.com.mt/
https://www.facebook.com/maltanationalaquarium

Käisime ja kontrollisime laupäeval koha üle. Päris tore oli, siiani ägedaim elamus Maltal. Tekkis kohe ka küsimus, miks pole Eestil oma riiklikku akvaariumit. Võimalik muidugi, et võrreldes Vahemerega pole Läänemerest midagi eksponeerida. Palju sa ikka kiluparve vaatad .. samas – kui ühte purki suruda 2-meetrine säga, kõrvale tuulehaugid ja angerjad, on nii vanadel kui noortel vaatamist küll.

Malta ümber elutseb nii delfiine kui haisid – varsti proovime kindlasti ujumise ära …

no images were found

Tere, Malta!

Tulime siin ükspäev pooleks aastaks Maltale. Kuna meil on teatav sotsiaalne surve piltide jagamiseks ning lisaks toimub siin saarel keskmise eestlase jaoks üpris arusaamatuid asju, mida on tore jagada .. siis on nüüd meil võimalus selle jaoks olemas.

Ilmar & Hanna

no images were found